wtf.

Avastasin, et ma pole umbes nädal aega praktiliselt ÜLDSE magada saanud, sest ma olen totaalne unetu viimasel ajal. See ei ole eriti meeldiv tunne, sest ma olen mega väsinud ju...ja tahaks magada, aga no mis sa ära teed...selle asemel pesen ma hoopis öösel pesu, käin dushi all, teen pannkooke, tõmban muusikat, koristan, vahin mõttetuid saateid telekast,sobran vanades piltides, otsin uusi ägedaid kommjuuniteid jne jne.

Muide, vanades piltides sobrades, leidsin ma midagi eriti valusat ja unustatut:D

Seega, hommikul läksin ma Kristi poole. Otsustasin vahelduse mõttes minna bussiga 20A, mitte 18. See oli natukene viga. Esiteks arvas vist bussijuht, et ta on ralliäss ning kihutas nii mis kole...mõne kurvi peal hoidsin ma konkreetselt silmi kinni, et ma ei näeks, kui me kurvi välja ei võta. Õnneks jäin ellu kuidagi. TEISEKS näidati seal bussis ekraanilt terve sõidu vältel igasuguseid esmaabivideosid. Ja no mina olen ju tuntud selle poolest, et koolis alati sellistest tundidest minema jooksin näost valgena. Seega, ma olin lõpuks päris paanikas ega jõudnud ära oodata, millal see buss saiaputka juurde sõidab.

Kristi juures sain ma kõigepealt shoki osaliseks. Vihjeks võin öelda, et see puudutab meie armsat kummitust, kes siin tuuseldab (ja minuga koos hambaid peseb ja laminaati krigistab jne:D). Aga seda ma ütlen, et mulle see värk ei meeldi. On või ei ole, kõhe on ikkagi:D.

Käisime Kristi ja Andreega ka jalutamas, päris pikalt, oma kaks tundi kõmpisime mööda Laagri alevit ringi:D. Tore oli.
Siis tulin ma koju, kus ma praegugi lösutan. Tagasitulekut ma muide üldse ei mäleta, sest bussis jäin ma vist silmad lahti magama vms. Kuidagi suutsin ikka maha roomata oma peatuses. Aga koduni kõndimist ma ka eriti ei mäleta. Ju ma olengi juba oma suurest väsimusest joobes.

Kerli peaks ka täna koju tulema. Ootan.