Sääd.

Teate, ma ei tea mis värk on, aga mul on mingi eriti melanhoolne tuju hetkel. Ja samas, ma ei tunne ennast isegi süüdi, et see mul on. Ma isegi ei tea, MIKS see mul on. Okei, vahest ikka tean kah, aga...Ja isegi, kui ma olen kindel, et homme ma kahetsen seda, et ma oma nõrkust siin välja nüüd näitan, siis ikkagi...MUL ON SELLEKS ÕIGUS:D! Sest ma olen SELLE ju ometigi ära teeninud, et ma OMA blogis möliseda saan.

Selles suhtes, et mind on viimased paar nädalat lihtsalt NII paljud asjad närvi ajanud, et mingi hetk enam ei viitsi nagu...ma lihtsalt ei saa aru, kuidas inimesed suudavad olla nii...eem..õelad?...et nad lihtsalt ei võta endale isegi vastutust selle eest, et nende teod ja sõnad ühtiksid? KAS TÕESTI on raske teha mingeid lõplikke otsuseid, ilma liigse tõmblemiseta? Ma ei tea...minul oleks see juba põhimõtte küsimus, et ma edastaksin konkreetset infot, et ei tekiks mingit häma. Aga ometi ongi praegu mu ümber mingi tobe HÄMA! Igalpool. Siin häma, seal häma...häma häma häma! Kõik kuradima siirad inimhinged on maamunalt vist jalga lasknud ja siia on jäänud ainult...kari hämajaid!

Mul pole isegi und enam. Ja siin ma siis istun ja mõtlen, et pekki küll! Täitsa lollakas ikka!:D
Aga mul on lihtsalt paha olla. Ja see ei ole ka hea märk, kui ma meeletutes kogustes Indigolaste kõige kurvemaid lugusid kuulan öösel üksinda. It means trouble! Uskuge, küll mina juba tean. Sellega seoses meenub mulle ka see, et ma pean endale ikkagi Indigolaste originaalplaadid hankima, sest mu praeguse arvutiga ei jõua ära oodata, kunas lood ära laevad kodukal. Need lüngad lugudes segavad mul melanhoolne olemast noh. Vahest on mul endast lihtsalt nii kahju.