Töölooooooom.

Nonii. Täna oli mu esimene ametlik tööpäev (õhtu...öö). Teenisin seega oma esimesed 320 eeku. Ränga tööga. Minu telefoni sammuloendur luges välja, et ma kõndisin seal koha peal ca. 10 km ära. Vaimustav, mida töö minuga teha võib. sain ka oma esimese töögraafiku kätte. Aastavahetus - tööl. Mmh, aga homme ma ei pea tööle minema. Homme tahaks ma puhast viina võtta. See mõte oli mul juba eile, kui Kristi pool olin:D. Aaa, aga muide, päeval hoidsin ma Andreed kah veel kella viieni. Seega, ma olen ikka eriti tubli olnud täna. Väikse viina ikka ära teeninud noh:D.
Rahvas oli täna muide toredam...kui mõned soomlased välja arvata, kes ise kah ei teadnud, mis nad tahtsid või ei tahtnud. Nüüd natuke aega tagasi tulin koju. Mmm...und enam pole. Tee mis tahad noh...lihtsalt ei ole ja kõik.
Lähen joon liitritega vett nüüd, sest see on hämmastav milline joogijanu on pärast 8 tundi non-stop sahmerdamist.

Oh seda Taavikest küll...

''Saates “Eesti otsib superstaari” osalenud Taavi Peterson pole ainult hea laulumees, vaid ka rulasõitja.
Nii napsatigi ta mängufilmi “Rambikramp” rulatajat kehastama.

Teise peaosalisena lööb lühifilmis kaasa ka lavastaja Andres Dvinjaninovi poeg Markus, kirjutab Kroonika.

Taavi on rulatamisega tegelenud üheksa aastat ning saanud ka teise koha ekstreemspordifestivalil West-Coast Jam.

Lisaks näitlemisele on Taavi jõudnud tegeleda ka muusikaga. Tema uus bänd Üdi annab juba jaanuaris välja plaadi, peale mida põrutatakse Austraaliasse ilma tegema.''



Minu lemmikpoiss;)

Igast jama.

Ma ei tahakski hetkel siia kirjutada tegelikult, sest mul on nii palju erinevat informatsiooni jagada, et ma ei jaga enam matsu välja.
Teen mingi punktisüsteemiga ja lühidalt...okei...lühemalt, kui muidu teeks.

1) Proovipäevad Anonüümses Kohas on läbi. Päris raske on. Eriti, kui pärast kaht päeva magamatust pead minema 18st tööle ja sealt saad ära kell 2 (mind lasti veel varem ära, juhuu). Rahvas oli...varieeruv. Üks isik tahtis näiteks teada, miks mul nii väikesed käed on. See oli nii armas noh. Te ei kujuta muide ettegi, kui masendav on seal padupalavas olla ja vaadata, kuidas rahvas meeletutes kogustes külma õllet joob...mmm...Aaa...taksojuht sõimas mind kah veel läbi, kui sealt tulema sain. Lampi. See oli kah armas, sest ta oli nii loll.

2) Magasin lõunani ja siis panin Kristi poole ajama. Emme ja Daisi ja Täks ja Ingmar olid ka Kristile külla roninud (huvitav, miks minule külla ei tuldud:/...)
Igaljuhul, emme tõi mulle pankoogijahu.

3) Õhtul läksid lugupeetud külalised koju ja asemele maabus Varje koos oma mehe Taaviga. Tekiilaõhtu pidi meil, naissoost isikutel, olema, aga pärast esimest tekiilat läksin mina vana hea rummi ja koola peale üle:D. Minust vist ikka sellist peent prouat ei saagi kunagi...

4) Ma olin sunnitud magama ühes voodis Kristi, Eivari ja Andreega. Ses suhtes, et kõik oli kena, kui välja jätta seigad, mil Kristi mulle tekki ei andnud ja jalaga tõmbles. Kuramus.

5) Hommikul roomasin siis koju 18 bussiga. Jeeeiiii. Ma pole vist elusees oma elu pärast niimoodi kartnud. Ausalt. Ma pidin selle tuisu sees ära lämbuma. Kui ma tuppa sain lõpuks, siis ma lihtsalt pool tundi ei suutnud midagi teha. Nõme torm.

6) Nüüd ma olen juba päev otsa passinud toas, sest välja ma ometigi ei lähe. Kerli on Abjas üldse, seega olen ma oma kummitusega üksi. Sõin pannkooke ja jõin liitrite viisi kuuma teed ja pesin pesu. Aga toad on ikka külmad ja mul on paha olla.

7) Ugly Betty uus osa ajas mind JÄLLE nutma. Fakit.

8) Ma vist tõesti räägin liiga palju...

Bloc Party - Zepherus

Ma lihtsalt jumaldan SEDA lugu.

Kuradi Perri Keiti.

No see eit ON ju nagu täispuhutav nukk. GET REAL!

Aga eile kingiti mulle mu lemmikvärvi roos. Ja mul ei olnud isegi mitte sünnipäev.
Meeldiv:)


Täna käisin ma metsas koos kiisudega. Kaua seal olla ei saanud, sest väljas on külm.

Vot tak.

Aaa, Karmeniga seoses tuli mul veel see meelde, et ta oli keset ööd unesegasena ratta pidureid parandama hakanud. Pärl oli see, et ratast ega pidureid tal seal tegelikult polnudki. Ihihiiiii, ma siin omaette ikka naeran seda noh.

Aaa, mul on kohekohe uus Kosmikute plaat.
Wiiiiiiipika.

I need a plan.

Igav oli ja tuulasin netimaastikul ringi. Avastasin mingi UK poe, kus on nagu maailma ühed ägedamad asjad:D.
Seega, I need a plan, to rob a pank. or something.(Jah, igav on mul kah, really.)

Oh Karmen, Karmen:D

:D
Olen nüüd juba päris tükk aega Karmeniga msnis rääkinud.
Tuju on kohe parem. Soome-tshikk nagu ta meil ju nüüd on:)

Karmen. ütleb:
jh...ma vist ei suuda ära oodata seda värki kui see sjuuper nelik kokku saab jälle
Karmen. ütleb:
ostab niiiiiiiii palju alksi et pärast läheme neljakesi magu loputama

Aga vähemalt pole Karmen raasugi muutunud selle pooleteise aastaga vms:D

Nonoh.

Reedel tulin koju, sest Intsul oli sünnipäev. Pidin Pärnu kaudu tulema, kuna bussid enam ei sõitnud nii hilja Viljandisse, aga nagu alati, ei sobi mina ja Pärnu otsad kokku. Seega sain ma jälle mingi purjus kommionu enda lähedusse ja Märjamaale jõudes olin ma nii vihale aetud, et mõtlesin üldse jala Pärnusse minna.
Igaljuhul, sünnipäevale ma kunagi öösel jõudsin ikkagi ja värki.
Eile pidin ma Viljandist tagasi Tallinnasse sõitma, aga kuna Kaabi ja Aivi olid mu punase silma pärast närvis, siis sundisid nad mind täna arstile minema. Kuna Kaabi pidi ka niikuinii haiglas ära käima, siis läksingi nooooh. Mis seal ikka, sain arsti käest sõimata, et miks ma nii kaua aega piinlesin ja kohe arstile ei tulnud oma silmaga. Vaatas mingi masinaga silma sisse, vangutas pead ja ohkas, kirjutas rohte, mida 8 korda päevas silma sisse panema pean, võttis mingid proovid, mille vastuse saan alles reedel, käskis järgmisel nädalal tagasi tulla jne. Ühesõnaga, lucky me. Nagu ikka. Kõrvaga pean kah veel haiglasse minema jne jne. Fakt on see, et ma ei tea, mis kooliga saab jne, sest mind ajab ikka ja endiselt see kuradi sita tervise needus taga.
Raha mul kah pole. Midagi mul pole, kui nüüd aus olla. Mõtelda ma kah enam ei jaksa.
Ideaalis istuksin ma kusagil maakohas, kohvitass käes ja teeksin ainult seda, mida mina ise tahan, ilma et eksisteeriksid koolid, haiglad, töökohad, raha jne.

Ärkasin täna kella viiest hommikul. Tundega, et tuleb üks ilus päev. Kell oli 5:38, kui ma hakkasin häguselt aimama, et vist ikka ei tulegi nii ilus. Kell 6:52, kui oma megarasked kotid selga võtsin ja Paalast kesklinna bussile kõndima hakkasin, sain aru, et üks eriti pask päev tuleb sellest! Tallinnasse jõudes andsin ma juba alla. Kõik on nii nagu ikka.
Aitäh kõikidele, kes kaasa aitasid. Selleks te mul ju oletegi.

Vähemalt andis Aivi mulle silmale mingit fäänsit rohtu. See on kah endiselt punane. Aga ei, mitte sama punane, kui kuu aega tagasi, kõvasti punasem ja valusam. Thanks again.

Ja see kuradi tibi seal kõrvalkorteris EI VÕI OMA KLAVERIKLIMBERDAMIST KAH ÄRA LÕPETADA! Thanks again again.