sügis on.

Teisipäeval tulin ma mulgimaale Kaabiga.
On olnud päris tore...käisime eile isegi Ingmari ja Kaabiga Kilpkonnas söömas ja puha.
Täna on mul selline õnnetu olek jälle. Aga mitte selline paha õnnetu olek vaid selline...tore õnnetu olek? Sest erinevalt paljudest, minule praegused ilmad meeldivad. Ma lausa naudin seda aega, mil hakkab vara pimedaks minema ja väljas on külm tuul ja pori ja iga hetk hakkab päris talv tulema. Minu meelest on see lihtsalt nii...eeem...müstiline?
Midagi asjalikku ma täna pole teinud.
Vaatasin HC-i pealt Esimese Maailmasõja Gallipolist dok. filmi näiteks. Mis oli hiiglama hea. Ja kurb. Ja huvitav. Ja Kaabi ajas mind närvi, sest tal oli vaja mind segada samal ajal mingite mõttetute küsimustega. Lihtsalt masendav, kui paljud inimesed said surma praktiliselt mittemillegi nimel. Mulle ei mahu selline asi pähe lihtsalt! Igaljuhul, mind hakkas see asi huvitama.

Pärast seda jäin ma täiesti tahtmatult Winter Passing filmi vaatama. See oli hea film!



Ja nüüd istusin ma arvuti taha maha ja tirisin endale Travise - Ode to J. Smith albumi, mis on otsast lõpuni väga head manti täis! Ja nüüd siis kuulan seda repeati peal. Ja mõtlen, et elu on seda ilusam, mida nõmedam ta on. Ärge küsige. Minu loogika ja ainult minu enese jaoks.

Minu lemmikplaat hetkel!

WAY too much spare time in my hands...

...

Ma ei teagi, jube mõttetu on viimased nädal aega olla olnud. Tahaks maale ära minna, aga ei saa - homme on mul esimene kunstitund kesklinnas. Ja noh, ütleme nii, et viimased kolm kuud, mis ma siin Tallinnas olen olnud, ei ole mulle küll midagi rõõmustavat toonud. Ja ei ole ka väljavaateid, et edaspidi tooks. Aga mul on suhteliselt suva juba. Selle pasaga, mis kaela sajab pidevalt, harjub lõpuks ära. Seegi hea.

Ma lihtsalt tahaks esimesel võimalusel nüüd Eestimaa tolmu jalge alt pühkida ja minema põrutada. Kohati ma kahetsen, et ma ülikooli valisin selle asemel, et lihtsalt paar aastat ringi mööda ilma trippida. Aganoh, tagantjärele tarkus siin enam ei aita. Jääb vaid loota, et saan jõuluvaheajaks mingi raha kõrvale panna ja nädal aegagi eemal olla. Esialgne plaan oleks mul kas Amsterdam või Kopenhagen. Või Peterburg, sest kui ma seal viimati käisin, jäi mul nii palju nägemata. Ärge küsige.

Üle pika aja nuhkisin ma eile ka deviantartis ringi ja mulle hakkas üks foto meeldima meeletult. Ei teagi, miks, aga nõnda ta on.

Juppijee.

Et siis jah...eile oli mul tore päev. Nimelt kutsus Rauno mind jalgpalli vaatama:D. Ärge küsige, ma ei tea, aga igaljuhul õhtul saime me tema ja tema kahe toreda sõbra Kristjani ja Lauriga Lillekülas kokku ja tõmbasime linna. Algne plaan oli minna Nimetusse, aga sellega läks asi haledasti ning lõpuks istusime me hoopis mingis The Lost Continendis, kus oli vähese resolutsiooniga ekraan ja kallis õlu. Pluss veel see, et Rauno tahtis meeleheitlikult näha Barcelona ja Baseli mängu, aga seda seal ei näidatud. Ja PLUSS VEEL see, et taustaks lasti seal mängule kohalikke raadiohitte (a'la kummipea laulu ja värki). Ei läinud kohe üldse mitte. Ja ei tasu unustada seda, et kuna ma olin nende "klemm", siis oli minu ülesandeks olla üldine mõnitusalune:D. Aga oi kurat, selle eest maksan ma veel kätte, ma luban:D.
Agajah, mingi hetk taipasime, et mul on ju kodus kaabeltelevisioon ja sealt näeks mingit mängu kindlasti. Kobisime siis hoopis minu poole, aga Rauno õnnetuseks Barcelona mängu seal ikkagi ei näidatud, paras sakker:D! Eufooriat tekitas ka meie suur krõpsukott, mis meil kerliga köögi laua all seisab ja kohe üldse ei vähene. Ehehehe:D. Nii nunnu oli vaadata, kuidas nad neid krõpse nosisid:D.
Ja kuna äraminnes karjuti mulle veel, et ma oma blogisse neist kirjutaks, siis palun väga:D! Tehtud!
Aga muidu, ma võiks teinekordki jalgpalli nendega vaadata;D.

Eile tegi mu südame soojaks ka see, et pärast seda, kui mu "klemmid" ära läksid, helistas mulle Kaabi. Jah, Kaabi, kes mulle muidu eriti tihti ei helista ja kohe kindlasti mitte öösel. Aga igaljuhul, see oli nii armas temast. Ja Kaabi, isegi, kui sa ütlesid, et sa niisama helistasid, siis tegelikult ma tean, et sa tahtsid lihtsalt kontollida,et kas minuga on kõik ikka korras;). Ihihiiiiii.

Ja tahtsin veel seda mainida, et paar päeva tagasi vaatasin ma sellist filmi nagu Adulthood. Ja ma ütlen täiesti ausalt, et see oli üks parimaid filme üldse, mida minu silmad näinud on. Ei, nagu PÄRISELT! Kui te tahate edasi minu sõbrad olla, siis teadke, et kui te seda filmi ei vaata, siis get lost heaga noh:D!

Loo moraal...

...on see, et kui ma järgmine kord Apja tulen, siis MITTE IIAL ENAM...KUNAGI...NEVER EVER ei hakka ma pralletama. Ja seda ERITI veel koos Kaabide ja Daiside ja Kapadega ja Madise maa inimestega vms. Sest see ei ole hüva asi. See lõppeb minu jaoks nii, et joon üksinda ilma pealejoogita ühe Jim Beami ära koos õllede ja siidritega, rikun oma uued valged kossid kusagil porimülkas ära...ja ei mäleta enam suurt midagi elust ega...elust noh. Boonusena sain ma veel maailma kõige jubedama pohmaka, mida ei leevendanud isegi purgitäis hapukurke. It was a bääd bääd ääs dei for mii. Ma ei taha Jim Beami pudelit enam kunagi näha! Seda ma teile ütlen! Pluss veel see, et Kapa msni pealkiri on, et Austrin Madise lehmad on täielikud plokid...eeem..ma ei taha teada, mis pärast meie lahkumist seal edasi sai:D.


AGA...muidu...ma ostsin lõpuks telefoni ära endale, aga mitte selle, mida ma tahtsin, sest sellele topiti just nüüd mõnuga paar tonni kliendihinnale otsa. Fain. Aga ikkagi, mingi päkatsi ma endale sain.
Mai njuu rääkimismasin.

Njaaa, täna tõmban tagasi Tallinnasse. Päääris huuuvitav.

PS! SASSUL ON TÄNA SÜNNIPÄEV, PALJU ÕNNE, SASS. (ma vene keeles ei hakka üritamagi:D)

Something good.

Lõpuks vist siis nagu.

Ja Britni uus lugu ajas meid Kerliga lausa keema. KÕIK KOOS - Wumma, wummanaiser, wummanaiser...juhuuuu. Sakib täiega.

Ooolraiti then.

Teate, igavus ajab härja kaevu. Ja seda kah, et need netis olevad testid on kurjast:D
No vaadake kas või seda siin:


Kuramus mul seda nüüd vaja teada oli...:D

Kodo, mu kodo...

Hämmastav.
Aga olgu, annan siis teada, mis värk on kah...
Laupäevast saadik olen ma Abjas olnud. Eile pidin küll Tallinnasse tagasi põrutama, aga see jäi ära, seega sinna lähen ma tagasi alles reedel.
Kodus on ülihea olla minu meelest. Eriti veel siis, kui haige olla. Seal Tallinnas ei viitsiks keegi mind poputada ja ravida, aga siin saan ma meega kuuma teed ja rohtu ja lauseid a'la "vaata et sa ei külmeta, sul selg puhta paljas ju!"...:D. Nii tore noh!
Olgu, miinus on see, et kodus ma ööbida ei ole saanudki, sest meil käib mingi käbe põrandapanek vms ja mina ei mahu ühtegi tuppa ära oma suure koti ja kerega. Seega elan ma öösiti seal, kus juhtub, enamasti siiski maal või Nuias :D.

Pühapäeval viisime me muide Kaabiga Kaspari haiglasse, sest tal oli angiin ja see oli tal paari päevaga nii hulluks läinud, et tal lõigati kohe mõlemad mandlid ära:/. Päris kriipi oli. Aga õnneks nüüd saab ta rääkida ja süüa jälle. Kuigi mina võtan oma külmetust nüüd eriti tõsiselt, sest ma tahaks, et mu mandleid keegi ei käpiks skalpelliga.

Tegime eile ka selle va õppelaenulepingu ära. Seega varsti peaks ma natukene rikas olema. Kuigi mitte kauaks.

Praegu on mul igav, sest Daisi põõnab siin kõrval voodis mul, Anni ja Ingmar on koolis, Kaabi on kah koolis ja läheb pärast kooli tööle veel...seega pean õhtuni ootama, et mul tore jälle oleks:D.
Aga seni pean ma ennast ise lõbustama. Enne seda, kui blogi sissekannet tegema hakkasin, vahtisin ma mingeid troppe reidist...aga siuke asi tüütab ruttu ära, kaua sa ikka neid vahid...kuradi külm on olla kah!

PS! Mulle nii meeldib, kui on ilusad sügisilmad:*

Siis kui ma end varasügisese vasikana tunnen. Väristatud, sest ma olen üks õige kiire ja vihane vasikas.

Sügis ja värki. Prrr.

No noh. Kristi mainis täna, et ma peaks siia miskit kirjutama, sest tal pole lugeda midagi muidu.
Aga ega mul suurt ei olegi öelda.
Väljas on sügis ja see mõjub vist minu tujule ja kõigele väga halvasti:D. Nüüd olen ma kah vist nende hulgas, kelle need kavalad sügistuuled on suutnud haigeks teha. Joon liitrite kaupa kuuma teed siin üksinda. Kerli läks JÄLLE Rauli juurde. Ja tee kõrvale kuulan Amy Winehouse'i October Song'i. Teemasse noh.
Laupäeval lähen ma Apja koju jälle. Nii hea. Järgmine nädalavahetus tulevad Kaabi ja Ingmar ise siia (ma ei tea, emme lubas kah tulla muidu, aga ta raudselt ei viitsi..:/). Ja ülejärgmine nädalavahetus pean ma ise jälle Abja saama, sest Kaabikesel tuleb sünnipäev:). Nüüd ma siin muudkui murrangi pead, et mida talle kinkida. Eks näis. Edaspidi jäävad aga minu koduskäimised harvemaks arvatavasti, sest ma ju pean selle tobeda töö otsima lõpuks endale(Y). Juhuuu ja jeheee.

Aaaa, täna oli minu jaoks päeva sündmus see, et Raul käskis Kerlikesel mahlabaari tööle minna. Aga Kerli kohe üldse ei taha. Kerli tahab Kannu Kõrtsu minna. Aga Raul ei taha, et ta sinna läheks. Ja nii traagiline kui see teema tegelikult ka poleks, meeldis mulle see Rauli vabandus, et Kerli ikka peab selle mahlabaari üle vaatama, sest muidu, kui Kerli tulevikus teistesse mahlabaaridesse minna tööle tahab, siis Kerlil on hea võrrelda ju mahlabaare omavahel ja...asju:D. Eeeeem. Ses suhtes, et Raul on kohati väga andekas. Aga vaese Kerli jaoks tähendab see elupõlist mahlabaarikarjääri?:O:D

Ja muidugi ei saa mainimata jätta ka seda, et minu mässajameeled käskisid mul endale tuka lõigata. Kurat. Ma vihkan oma mässajameeli!