Tänane lugulaul.

Public Enemies oli hea film, aga Otis Taylori Ten Million Slaves'i lugu sellest filmist oli veel parem.

pettumus.

Ma nägin unes, et päike lõõmas aknast sisse ja väljas oli kõige kenam suvi üldse. Siis ärkasin ülesse ja tõsimeeli uskusin, et nii ongi. Vaatasin aknast välja ja mulle vahtis vastu hiiglaslik lumekuhi ja nõme tihane, kes pekki järas akna kohal. Nii palju siis sellest.

Nüüd kuulan oma ultimate suvist lemmiklugu - RHCP'si Dani Californiat. Ja loodan, et varsti tungib mu kopsudesse kevadine õhk. Jeeee.

***

Mõnikord ma vihkan ennast nii-nii palju....meeletult lausa. Tahaks peaga vastu seina joosta konkreetselt. Arrrrrggghhhhh. Lihtsalt ei jõua ära imestada, miks ja miks ja miks on nii ja miks ja miks ja miks pole teisiti. Fakkk.

Aga...lohutab mind ainult see, et siin maamuna peal on paar-kolm-neli isikut, kes ajavad mind veel rohkem vihale, kui ma ise...ja teenitult. Jep. See on hea. Sellistel hetkedel vähemalt.

Lähen vahin parem NY Fashion Week'i pilte, jep...jep. Ma olen kuidagi kummalistest asjadest huvituma hakanud.

Kus on Liisi ja kes on see imelik naine mu sees!?

Eile...eile...eile...eile õmblesin ma Anni teksad ümber. Nüüd on Annil sellised ägedad boyfriend tsiinsid(otseselt, sest need olid Vaiko püksid...öhöhöhööö). Annile meeldisid ka eniveis. Mulle ka. Tahaks kohe endale võtta nad, aga Anni ei luba. Mõrd.
Ja kuna mul viimasel ajal on mingisugune üleüldine nipet-näpet-meisterdamise-ümbertegemise maania peal (ärge küsige kustkohast see tuli või miks, ma olen sama suures hämmingus kui teiegi)...aga aga, kuna toas vedeles mingi pappkarp ja mul olid mingid needid üle, siis jep, tulemus on selline. Seda, kas see tulemus ka lõplik on, ma veel ei tea, aga silmanägemine läks mul nende lülide ühendamisega küll veel halvemaks. Raske on see käsitöö, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, ausalt. Saluut kõikidele käsitöönaistele!
Tegelikult tahaksin ma nüüd midagi kohe praegu veel meisterdada, aga uni vist niidab maha. Ma olin täna muideks juba kell umbes-täpselt 7:45 üleval. Imelik, mis asjad ikka minuga toimuvad.






ps. mulle helistas (okei, tegelikult ei helistatud küll otseselt mulle, aga...) täna üks eriti kobeda häälega kutt ja ütles lihtsalt, et "eeeeeeem...sa vist küll Rain ei ole?!" Ei, ma pole Rain, aga mis Liisil viga on? winkidiwink:D eniveis, mul on selle müstilise mehe number nüüd olemas, well well.

*

mul on ka too twitter-mašhiin nüüd.
midagi asjalikku ma seal veel teha ei oska (ma pole tegelikult kindel, kas seal midagi asjalikku teha annabki, aga...)

eniveis, siit saate minuga "säutsuda" vms: twitter.com/liisikas

vastlakuklit väää?

esiteks, olen ma jälle haige ja söön rohte, et kurgukaagid kiiret minekut teeks.
teiseks, oli eile mul peal loometuhing ja ma tegin uue headeri siia blogile, mis mulle isegi meeldib. hämmastav.
kolmandaks, tuunisin oma rohelised teksad lõpuks ära, klapptaskud on läinud for real.
neljandaks, jõudsin mõistmisele, et E! kanali vaatamine mõjub mu enesehinnangule laastavalt. siit tulenevalt olge valmis selleks, et suveks olen sitaks saledam:D
viiendaks, avastasin just, et mul on mingi kummaline kiiks sellega, et mulle hooti ei kõlba suuri algustähti kasutada, väikesed on nunnumad. jep.
kuuendaks, vajan ma selliseid (all pildil) teksasid endale. vist peab meisterdama hakkama-.-

kena neljateistkümnendat veebruari