Busy busy.

Pole miskit tarka juttu vesta. Kuna Aki (teine hoidjatädi Andreel) on puhkusel, siis mul on tihe graafik. Kuni homseni. Laupäeva hommikul ärkan ma kell 7 ja kõmbin ilusasti bussile, et siis juba koju põrutada. Okei, tegelt ma kohe koju ei saagi, sest buss viib mind otse Karksi-Nuia, kus ootab mind Kaabi. Meibi teised Nuiakad kah, aga ma ei julge seda väita. Ja siis läheme me kõikide plaanide kohaselt kusagile Ruhijärve (vms) juurde matkama (vms). Poisid tahavad seal vist kala püüda kah, aga mina hoian sellest eemale, sest...
1)...ei paku mulle kala pinget. Ei elusolendina ega ka toiduna.

2)...kunagi väikesena käisin ma onuga kalal kaasas. Seni oli tore, kuni onu kala kätte sai ja siis talle haamriga pähe virutas -.- Et nagu...ma ei tea, milleks see vajalik oli, aga mina jooksin nuttes sealt minema. Mul on siiamaani trauma sellest. Ilmselgelt.


Et siis jah...
ma loodan, et ma saan enne laupäeva kaamera kah kätte. Ma hakkasin alles nüüd teda õigesti hindama, kui ta paranduses on.

Pappaaaappaaa...Kristi helistas just. Võib-olla saan isegi homme koju juba:).
Kuigi, ma ei kujuta ette, kuidas ma selle kolmetunnise bussisõidu üle elan. Sest mul pole mp3-e kaasas ja telefoni kõrvaklapid on kah Kaabi käes. Ma arvan, et ma keeran hulluks ära seal bussis. Ma ei suuda ju olla nii. Ma juba praegu lähen sellest mõttest närvi, et ma ilma muusikata pean sõitma kolm tundi. Tsiiiiiisõs.

Siinkohal, kui kellelgi on Sony Ericssoni kõrvaklappe mulle laenata, siis andke teada. Ja tooge mulle Laagrisse need ära. Aitäh.

Ja veel üks asi. Ma nägin eile unes, et ma kukkusin mingi Lufthansa lennukiga alla. Kõige parem oli selle une juures see, et ma polnud isegi teadlik, kas selline lennufirma on olemas, aga unes ta mul oli igaljuhul. Kui ülesse sain, siis vaatasin netist järgi. Ongi olemas kurat. Mulle ei meeldi sellised unenäod. Igaljuhul, selge on nüüd see, et Austraaliasse ma Lufthansaga ei lähe.Jeeeei.