:/

Hämmastav, kui paha mul olla võib. Jumala äkki kiskus ära. Eile hoidsin Andreed ja mingist hetkest enam ei suutnud olla. Õnneks oli Kristil kapis igast valuvaigisteid ja möllusid. Sõin neid. Arvasin, et mööduv nähtus. ÄKÄÄÄÄÄ...tulin just koju, pilti ei seleta just väga. Jube kehv on olla. Pea käib ringi ja valutab ühe korraga. Pikali ka ei saa minna, sest siis tekib mingi täiesti sürr tunne peas. KOHUTAV. Ma nüüd ei teagi. Õnnetu on olla, sest mul pole siin Tallinnas kedagi, kes mu eest hoolitseks kah :/. Teate, kui õnnelik ma oleks, kui keegi mulle lihtsalt külla tuleks ja vaataks, et ma päris maha siia ei sureks. Agajah...seni pean ma arvatavasti ühe unerohu sisse võtma (mida kõike minu kapist ka ei leiaks, eks...)
Tahan magada noh!