Ärkasin täna kella viiest hommikul. Tundega, et tuleb üks ilus päev. Kell oli 5:38, kui ma hakkasin häguselt aimama, et vist ikka ei tulegi nii ilus. Kell 6:52, kui oma megarasked kotid selga võtsin ja Paalast kesklinna bussile kõndima hakkasin, sain aru, et üks eriti pask päev tuleb sellest! Tallinnasse jõudes andsin ma juba alla. Kõik on nii nagu ikka.
Aitäh kõikidele, kes kaasa aitasid. Selleks te mul ju oletegi.
Vähemalt andis Aivi mulle silmale mingit fäänsit rohtu. See on kah endiselt punane. Aga ei, mitte sama punane, kui kuu aega tagasi, kõvasti punasem ja valusam. Thanks again.
Ja see kuradi tibi seal kõrvalkorteris EI VÕI OMA KLAVERIKLIMBERDAMIST KAH ÄRA LÕPETADA! Thanks again again.
0 kommentaari:
Postita kommentaar