Nonoh.

Reedel tulin koju, sest Intsul oli sünnipäev. Pidin Pärnu kaudu tulema, kuna bussid enam ei sõitnud nii hilja Viljandisse, aga nagu alati, ei sobi mina ja Pärnu otsad kokku. Seega sain ma jälle mingi purjus kommionu enda lähedusse ja Märjamaale jõudes olin ma nii vihale aetud, et mõtlesin üldse jala Pärnusse minna.
Igaljuhul, sünnipäevale ma kunagi öösel jõudsin ikkagi ja värki.
Eile pidin ma Viljandist tagasi Tallinnasse sõitma, aga kuna Kaabi ja Aivi olid mu punase silma pärast närvis, siis sundisid nad mind täna arstile minema. Kuna Kaabi pidi ka niikuinii haiglas ära käima, siis läksingi nooooh. Mis seal ikka, sain arsti käest sõimata, et miks ma nii kaua aega piinlesin ja kohe arstile ei tulnud oma silmaga. Vaatas mingi masinaga silma sisse, vangutas pead ja ohkas, kirjutas rohte, mida 8 korda päevas silma sisse panema pean, võttis mingid proovid, mille vastuse saan alles reedel, käskis järgmisel nädalal tagasi tulla jne. Ühesõnaga, lucky me. Nagu ikka. Kõrvaga pean kah veel haiglasse minema jne jne. Fakt on see, et ma ei tea, mis kooliga saab jne, sest mind ajab ikka ja endiselt see kuradi sita tervise needus taga.
Raha mul kah pole. Midagi mul pole, kui nüüd aus olla. Mõtelda ma kah enam ei jaksa.
Ideaalis istuksin ma kusagil maakohas, kohvitass käes ja teeksin ainult seda, mida mina ise tahan, ilma et eksisteeriksid koolid, haiglad, töökohad, raha jne.