Loo moraal...

...on see, et kui ma järgmine kord Apja tulen, siis MITTE IIAL ENAM...KUNAGI...NEVER EVER ei hakka ma pralletama. Ja seda ERITI veel koos Kaabide ja Daiside ja Kapadega ja Madise maa inimestega vms. Sest see ei ole hüva asi. See lõppeb minu jaoks nii, et joon üksinda ilma pealejoogita ühe Jim Beami ära koos õllede ja siidritega, rikun oma uued valged kossid kusagil porimülkas ära...ja ei mäleta enam suurt midagi elust ega...elust noh. Boonusena sain ma veel maailma kõige jubedama pohmaka, mida ei leevendanud isegi purgitäis hapukurke. It was a bääd bääd ääs dei for mii. Ma ei taha Jim Beami pudelit enam kunagi näha! Seda ma teile ütlen! Pluss veel see, et Kapa msni pealkiri on, et Austrin Madise lehmad on täielikud plokid...eeem..ma ei taha teada, mis pärast meie lahkumist seal edasi sai:D.


AGA...muidu...ma ostsin lõpuks telefoni ära endale, aga mitte selle, mida ma tahtsin, sest sellele topiti just nüüd mõnuga paar tonni kliendihinnale otsa. Fain. Aga ikkagi, mingi päkatsi ma endale sain.
Mai njuu rääkimismasin.

Njaaa, täna tõmban tagasi Tallinnasse. Päääris huuuvitav.

PS! SASSUL ON TÄNA SÜNNIPÄEV, PALJU ÕNNE, SASS. (ma vene keeles ei hakka üritamagi:D)