mis siin ikka....

Nojah, nüüd on siis igasugune pidu ja pillerkaar otsa saanud/saamas. Ja pea on täitsa pilpaid täis. Sest viimased 12 aastat olen ma alati elanud süstemaatilises teadmises, mida võiks koondnimetusena kutsuda "SuvelVabaSeptembrisKooliNõndaRikkusMajjaToodi" vms. Nüüd ei ole mul õrna aimugi, KUI vaba see suvi mul ikkagi on ja KUHU ma septembris minema pean. :S. Siiamaani on plaan siuke: 30. juulil on mul vestlus Euroülikooli moekunsti erialale, Mainorisse saatsin ka avalduse rõivadisainile ära (muide, täna oli keegi mulle suutnud sealt juba helistada, aga arvake, kas ma magasin selle kõne maha või ei, eksole...). TLÜ'sse läheb väike avaldus riigiteaduste erialale (ehk hoopis sotsioloogia, mõtlen veel). Ja sinna Balti Filmi- ja Meediakooli lähen proovin kah avalike suhete erialale. Nüüd peaks vist kõik olema. Ma loodan. Alternatiivina kaalun ka TTHK'sse automaalriks minemist:D. Plaan tagataskus vms nohh!
Jube on see elu, kui gümnaasium läbi saab. ÄRGE jumala eest seda ära lõpetage, teie, kes teil see võimalus veel on. Elu alles läheb raskeks pärast selle lõppu, ma räägin:D!

Nii. Ahjaaa, eile oli mul filmipäev. Vaatasin sellist Kanada filmi nagu Sweet Hereafter. See oli üks neist filmidest, mille lõputiitrite ajal lihtsalt vahid ja vahid kivistunult ja ootad, et äkki ikka veel ei olegi lõpp. Ja kui jõuab kohale arusaam, et OLI KÜLL LÕPP, siis keerleb peas vaid üks lause: "MIS KURAT SEE OLI ?". No nii metsa viis mu mõistuse see film. Ma siiamaani mõtlen, et kas mina olen loll või siis tõesti sellel filmil ei olnudki pointi. Jooksvalt vaadates oli film hea, ausalt. Sai pisaraid poetada ja puha ja kunstilise poole pealt mulle see kah väga meeldis. Aga kuidagi väga poolikuks jäi. :/

Teisena vaatsin ära filmi "The Believer". Ja sada näppu püsti selle filmi puhul! Ses suhtes, et mulle NIIIIIIII meeldis see. Ma ei viitsi isegi muljetada. Vaadake ise, kui veel näinud ei ole.