Lausa nii pettunud olin/olen ma kirjandis, et tund aega lihtsalt sõimasin, karjusin ja nutsin.
Aga siis, kui hakkasime Kerliga kogu seda värki analüüsima. Siis tuli välja, et KÕIK on nii mõttetu ja sürr. Ja TÄIESTI tasakaalust väljas.
Hea näide on kas või see, et kirjandis olid samal tasemel tulemuste põhjal kutt, kes käis heal juhul kuus mõned päevad koolis (ja sedagi vaid vahest purukainena) ning tüdruk, kes lõpetab hõbemedaliga. MISKI on siin mäda ma räägin.
Ja samas, tõesti, nüüd leidis tõestust see, et koolis õppimine ei loe mitte persetki. Eksamid on hoopis eraldi teema.
See ei ole ju normaalne, et meie Kerliga, MEIE, kes me igal võimalusel lasime tunde ja kooli üle. MEIE, kes me ei teinud kunagi koduseid ülesandeid (me isegi ju ei teadnud kunagi, mis kodus õppida jäi). MEIE, kes olid korrapärased pärast tunde istujad ja järeltööde tegijad. MEIE, kes inglise keeles ei viitsinud kolm aastat raamatutki koju kaasa võtta ja töövihikut muretseda. MEIE, kes me saime tunnist tundi sõimata jutustamise eest. MEIE tegime ikkagi eksamid kokkuvõttes paremini, kui lõviosa rahvast.
Tsiteerides meie msn'i vestlust:
Kerli.. says:
ma mötlen ka et nagu arvestades meie elusitta pühendumist kooli :D... me ei peaks kutsekassegi sisse saama, isegi seal pingutatakse rohkem (no need vähemalt tunniski kuulavad midagi vms )
Lizi...//... says:
täpselt. kurat. huvitav, kas me ülikoolis kah nii läbi saame vä . oleks mugav. :D
Kerli.. says:
ma ise mötlen ka nagu et mida vittu kas asi ongi nii mugav vä mötle nüüd.. me pole 12 aastat MITTE MIDAGI teinud :D
Kerli.. says:
äkki meil ongi mingi värk et meie elud ongi nii lihtsad? :D
Kerli.. says:
nagu mingi Valitud oleks :D
Lizi...//... says:
irw kuule, juba sellepärast ei tohi me kunagi üksteisest lahku minna. Sest äkki me toimime ainult koos :D
Ja kui teised kolm aastat eksamite nimel pingutasid, siis meie Kerliga tegelesime hoopis selliste asjadega:). 
0 kommentaari:
Postita kommentaar