Rahulik värk.

Kuidagi laisaks olen nende postitamistega jäänud. Agajah...
Mul ei ole lihtsalt eriti intrigeeriv elu viimasel ajal:D. Söön, magan, passin, joon, suhtlen. Lühidalt ja kokkuvõtvalt öeldes.
Aga eile ma näiteks sain aru, et see polegi mingi nali, et mul palavik nädala algusest saadik on olnud. Täitsa haigeks olen omadega suutnud jääda. Köhin nagu hobene ja magan nagu...loooooom. Aga ometigi suutsin ma arvutit uuesti ülesse vuntsida veits - tirisin muusikat ja värki. Mul on nüüd vista, muide. Muhahhahaaa.
Ja ja jaaaa...Ingmar tegi kõlari kah korda. Nüüd saab tümmi kuulata. Ajee ajõu.
Vot tak.
Muidu, ma nii kadestan neid, kes kooli lähevad. Tahaks kah. Korra juba mõtlesin, et pohh...jään Eestisse ikkagi, viin oma paberid näiteks Polütehnikumi ja kõik. Aga ei, pärast ma kahetseks seda jälle, ma tean:D. Raske on mul endaga ikka...ma olen päris tihti viimasel ajal muide mõelnud, et kui ma oleksin näiteks iseenda laps...siis ma emana arvatavasti vaataks kadedusega teiste toredaid nunnusid lapsi ja mõtleksin, et kuidas mul ikka nii rappa läks see:D.

Aaa, ma tahtsin oma viimasest unenäost kah rääkida, sest see oli veel haigem, kui mu teised unenäod. Nii...nägin mina unes, et sõitsin Kaabiga Tartust koju...mingi suure kaubaautoga...sellisega nagu need Coca-Cola punased toredad autod on...nii...sõidame-sõidame, kui äkki sõitis meile vastassuunas otsa mingi teine kaubaauto...ainult, et väiksem (rohelist värvi ja mingid kirsid ja pirnid ja asjad olid peale joonistatud veel). Aga ta ei sõitnud nagu päris OTSA meile...lihtsalt meie autod olid vastamisi koos. Siis ütlesin Kaabile, et tavai aja ruttu auto eemale ja lähme minema siit. Ja samal ajal, kui ära hakkasime sõitma, vaatasin otsa sellele juhile, kes teises autos oli...ja see oli see...Juri Justimenko või mis ta nimi oligi:D. Ja ma nagu millegipärast teadsin, et ta oli just vanglast ära põgenenud ja räige tagaotsitav. Siis ma hakkasin Kaabi peale karjuma, et kurat jäta auto seisma ja helista politseisse ruttu. Kaabi mingi soius vastu, et misasja, miks ma pean ja üldse, et ta ei tea, mis numbrile ta helistamagi peab. Ma siis karjun edasi, et 110 on politsei number. See ütles mingi vastu, et "Ooot, nagu sa arvad, et ma usun, et SINA tead seda numbrit vää?" Ma läksin jumala närvi, et no jumal hoia, mida sa tõmbled, helista ära juba. Aga Kaabi lihtsalt ei uskunud, et politsei number on 110 ja hakkas mingisse infoliini hoopis helistama, et küsida politsei numbrit. Ja ma läksin VEEEEL rohkem ta peale närvi. Siis äkki lõi Kaabil pea selgeks ja ta sai ise kah aru, et ta imelik on veits. AGA siis sai tema mobiili aku tühjaks. Ja siis me nägime, kuidas Justimenko kaugusest meie poole kõnnib, hullult hapu näoga. Pime oli kah väljas juba. PS. ma arvan, et ta tahtis meid ära tappa, aga ma pole kindel. Ja siis mul tuli meelde, et aga mul on kah mobiil kaasas käekotis. AGA käekott oli lambist autost välja kukkunud ja vedeles mingi 50 meetrit autost eemal maas. Ma käskisin siis Kaabil minna välja ja see ruttu ära tuua, aga Kaabi ütles, et ta kardab:D. Ja siis meil tuli mõte, et aga tagurdame autoga käekotini, teeme ukse lahti ja võtame ülesse selle. AGA auto ei läinud käima enam. Siis saime käima auto, aga pidime vabakäiguga kuidagi kõksima, et kotini saada vms. Enivei, saime koti kätte. Justimenko ikka kõndis meie suunas. In slow motion, ilmselgelt. Nii...võtsin kotist mobiili, helistasin 110. Aga keegi ei võtnud vastu. Siis mõtlesin, et suva..helistan siis 112'te. Vahet pole. Ja just siis, kui asi juba nii põnev oli...äratasid Anni ja Vaiko mind ülesse...deemit.
Aga see unenägu oli äge. Ausalt kah.

Ja tsiisõs, kui pika teksti ma siia täna kirja panin. Aitab teile nüüd küll.