Sulaselge igavus.

Mulle meenus, et mul on blogi. Juheii.
Tegelikult on asjad nii, et ma olen vist natukene haigeks suutnud jääda ja pole just eriti ilus enesetunne. Kõige hullem on selle juures see, et ma jäin eile ikka päris vara magama. Aga einoh, vahet pole, et Kaabi ja Sört öösel kell 3 mulle helistama kukkusid, et pidu panna vms. Ma ei ole juba ammu NII kuradi vihane olnud, ausalt. Seda enam, et Kaabi eile üldsegi päev otsa üle lasi mind ja mu kaamera kah ära omastas. Ja siis kukub mulle kell 3...KELL 3 KURADI VARAHOMMIKUL...helistama! Ja kõige tipuks läks mul hommikul kell 7 igasugune uni lihtsalt ära. Istusin siis niisama voodis ja ootasin mingit normaalsemat kellaaega, kunas ametlikult ülesse tulla. Ja see oli viga, ausalt. Inimesed, ärge KUNAGI ärgake liiga vara, see on jube tunne! Pole just eriline lust ja rõõm üksinda netis istuda hetkel, sest mitte midagi paremat teha pole. Isegi Daisi magab alles. KÕIK magavad alles. Ma ei viitsi isegi simsi mängida, et aega surnuks lüüa. Ma ei oska lihtsalt mitte midagi peale hakata. Prrrrrrrr.

Aaa, muide, minu tobedate unenägude saaga jätkub. Üleeile nägin ma unes, et sipelgad võtsid maailma üle. Ja nad andsid inimkonnale valida, kas hakata ka sipelgaks või siis lüüakase nad lihtsalt maha. Kõik muidugi valisid esimese variandi, isegi Kaabi. Aga mulle ei mahtunud see kuidagi pähe, et mis kuradi hea pärast ma peaksin sipelgaks hakkama. Ja asi lõppes nii, et mul oli kavas sipelgad peatada. Aga üksinda. Sest kõik teised tahtsid sipelgaks hakata. Kuradi lollid.

A tavai, ma lähen otsin miskit söödavat ja siis ajan Daisi ülesse. Ja siis vaatan, kas 12nda hooaja ANTM uus osa on üleval juba. Minu intrigeeriv elu.